text stringlengths 103 10.3k |
|---|
Indrek püüdis kujutella, mis võiks siin olla kevadel, kui on õied ja ööbikud, aga ta ei suutnud kuidagi uskuda, et siin võiks olla, nagu on kõrgel Vargamäel, kui kudrutab ja lööb sihku teder, karjub kauge kurg, mökitab taevakits ja häälitseb tuhat teist linnukest ning loomakest, asugu nad õhus, vees või mullas. Ei ole ... |
See on vast sõit, see on see õige aju, mida Mulla on ihaldanud kogu eluaeg, aga keegi pole teda tänini selles arvesse võtnud. Isegi heinaveole ei taheta teda hea meelega kaasa lasta, sest seal hakkab ta varsti kellegi peale haukuma või kilkama. Ainult siis, kui lumi on metsas nii sügav ja pehme, et Mullal pole vähematk... |
„Kallis nuabrimees,“ hakkas ta sellele rääkima, „veart eit oli sul, seda tulin ütlema. Nüüd on sul kurvad päevad, sest niisukest eite ei ole änam ja teist niisukest põle ühelgi olemas. Mina kurvastan ka, aitan sul kurvastada, kallis nuabrimees… Tegin eilse päeva ja terve öö sinu eidele sulastega teed. Aga sulased hakka... |
„Väga s… kool! Ei õigust ega ilusaid rõivid!“
Peale seda ei lausunud ta enam sõnagi, nagu laiendaks ta koolile määratud halvakspanu ka sellele, kes mõtleb sinna kooli minna. Indreku peas ja südames läks midagi sootuks segi. Sellepärast ei märganudki ta, millal voorimees peatus, virgus alles siis, kui kuulis sõnu:
„So... |
Vastuseks lõi vürst käega vastu lauda ja pöördus Indreku poole:
„Ütelge sellele eidele veel kord, et ta mulle viibimata süüa annab, ehk muidu ei vastuta mina oma tegude eest.“
Kui Indrek oli need sõnad viisakalt edasi andnud, pidi ta vastama:
„Proua Malmberg vastutab oma tegude eest, sest tema ei ole vürstlikust soo... |
„Küllap harjun jällegi,“ arvas Indrek.
„Sa pole ju õieti kunagi Vargamäel tööd teinud,“ ütles Maret, nagu püüdes vennale selgeks teha, kui mõttetu on temal tulla Vargamäelt tööd otsima.
„Indrek ütleb, et tema tulnd Vargamäele sunnitööle,“ rääkis isa nüüd laste jutu vahele.
Neid sõnu kuulates õde jäi vennale pärani s... |
„Meest narrima oled tulnd või?“
„Käed läksid kogemata lahti, muud ei midagi,“ vastas peremees. „Ei sülitanud pihku.“
„Siis sülita,“ ütles Kaarel, „muidu ei maksa mängida.“
„Maksab,“ vastas peremees ega sülitanud nüüdki, kui ta pulgast kinni võttis, seda panid kõik tähele. Ometi kerkis Kaarli tagumik seekord nii kerg... |
Millal Tigapuu ilmus, seda Indrek ei teadnud, sest tema magas ülal Siberis, Tigapuu all. Aga järgmisel hommikul püüdis ta kohe Indreku kinni, tõmbas ta hõlmapidi kuhugi tühja klassi nurka ja ütles:
„Miks sa mind ei oodand?“
„Ma ju ootasin küll, aga sa ei tulnd ju,“ vastas Indrek.
„Oli see ka mõni ootamine, ainult ke... |
„Mis siis nüüd saab?“ küsis Indrek.
„Midagi ei saa,“ vastas Viljasoo. „Seda asja ma ei kardagi, aga kui ma enda selles asjas politsei pihku annan, siis kraamitakse politilised patud välja ning nendega on Siber kindel, kas või administratiivsel teel. Sinna ei tahaks ma sõita, põrandaalune on soem ja lähedamal, katsun e... |
Nüüd oli Indreku käes kord kahvatuda. Ta tegi toolil äkilise liigutuse ja ütles: „Sa oled nõdrameelne.“
„Ei, ma pole mitte nõdrameelne,“ vaidles naine vastu, „sest sinust võib kõike uskuda.“
„Ka seda, et mina võiksin sinu isa laostumiseks kaasa aidata?“ küsis Indrek ja ta tundis ise, kuis tema hääl muutub ebakindlaks... |
„Ega ma siis surnd mehe pärast nuta,“ seletas Elli, „vaid surnd mehe lapse pärast.“
„Aga surnd mehel ei ole ju veel last,“ ütles Tiina.
„Ta tuleb,“ kinnitas Elli.
„Armas aeg!“ hüüdis Tiina nüüd. „Aga eks sa siis jõua nutta, kui ta on tulnd, mis sa enne seda. Võib-olla et ei tulegi.“
„Ma ei või kuulata, kui nad rääg... |
„Ma lasen su maha lüüa nagu konna ja selleks jätkub igast pätistki!“ karjus Karin otse hambaid kiristades ja nagu iga silmapilk valmis ise käsitsi Indrekule kallale kargama.
„Pättide kangelastegudele oma tulevikku ära ehita,“ ütles Indrek. „Nende vägiteod on minevikus, sest nemad on olnud-inimesed.“
„Siis pistan maja... |
„Ega te ei joo ometi?“ küsis naine äkki pelglikult. „Tänini pole joonud,“ naeris Indrek.
„Nojah, muidugi, nii et olete päris ontli noorehärra. Meie niisukest otsimegi, sest kasvaja laps majas. Meil enestel, minul ja mu meesterahval, meil on muidugi ükskõik, meisse ei hakka enam midagi, tooge või preilisid sisse. Aga j... |
„See ei ole ju ükskõik, härra,“ ütles tüdruk jällegi vahele.
„Nõnda ma ei räägi üldse enam teiega,“ lausus Indrek vaikselt ja otsustavalt. „Tahate teie rääkida, siis olge head, ma kuulan, mis teil öelda. Minule ei paku mingit lõbu teiega iga sõna pärast vaielda.“
„Härra, ma palun,“ hakkas tüdruk.
„Ei, sellest aitab,... |
Andrese jutustust kuulates tõusid Mari silmad tulvil vett täis. Jussis oli ometi rohkem, kui tema kunagi oli oletanud. Peaaegu oleks Mari tahtnud, et ta poleks siis kuuseokstesse komistanud. Ükskõik, mis siis oleks tulnud, ainult kui Juss oleks saanud näidata, mis ta võis ja tahtis.
„Niikuinii oleks ta ehk minu sel ko... |
„Arvad sina, isa, et kraavikaevamine on see kõige raskem?“ ähkis Indrek vastu, hoidudes küsimuse otsesest vastamisest kõrvale.
„Raskem ikka kui kooli- või kirikuõpetajal,“ arvas Andres. „Mina uskusin, et sinust saab midagi niisukest — et mina harin mullapõldu, sina hakkad hingepõldu harima, sest milleks muidu sind koo... |
„On sul palju raha?“ küsis Otstaavel Indrekult esimesel parajal silmapilgul, kus keegi polnud kuulamas.
„Ei,“ vastas Indrek, ilma vähemagi mõtlemiseta.
„Noh, siis ma talitasin õieti,“ ütles Otstaavel.
„Kuis nii, ma ei saa aru,“ imestus Indrek.
„Muidugi mitte,“ naeris Otstaavel. „Vallavalitsus nõudis sinult vallamak... |
„Mine nüüd ära, et sa oigamist enam ei kuule, muidu harjud ka sina sellega, nagu teised, ja arvad, et see peabki nõnda olema. Aga see ei pea mitte! Teised seda ei tea, sina tead. Sina tead kõik, nemad ei tea midagi. Andres ka ei tea. Tema ei tea sedagi, et need valud on Jussist, need valud ja see kivi, mis sa seal kart... |
„Esimese korra, ligund, pettis teine ää,“ ütles Andres naise kõrvale istudes ja otsaesiselt higi pühkides.
„Viga’s siin murul on mängida,“ seletas Kaarel poistele suurustavalt. „Aga kui kõrtsis täie mehega kokku saaks, küllap siis näeks, kes kangem löömamees on. Kui ma parajasti kumamisi olen, siis ei püsi ükski minu ... |
„Küll aga annavad teised!“
„Issand Jumal, mis sellest küll saab nõnda!“ ohkas emand Lohk.
„Palvevendadele kaelakiike,“ irvitas mees.
„Aga kui see puudub politsei näppu, mis siis?“ küsis naine otse hirmul.
„Ka kaelakiike, mis muud,“ irvitas mees endiselt.
„Kust politsei selle kätte saab,“ ütles Kristi.
„Ära murets... |
„Poeg, sa ei tunne rehnutti,“ rääkis Pearu nagu lootusetult. „Haige pea teeb vere pahaks, aga haige jalg kangeks ja kõvaks, ning kui oli juba enne kange ja kõva, siis veel kangemaks ja kõvemaks. See on nagu õunapuuga, mis läheb pookimisega paremaks. Nõnda on lugu. Viga on inimesel õnneasi, hea viga nimelt. Sellepärast ... |
Esimeseks ta tõttas kohe oma korterisse, aga koputuse peale ei avanud keegi. Selle vastu paotati vastasuks ja Passelmanni lesk pistis oma pea uudishimulikult välja. Nähes Indrekut, ta ilmus üleni nähtavale ja ütles, et Lohkusid ei olevat kodu, nemad läinud tütart sadamasse laevale saatma, sest see sõidab Ameerikasse. S... |
Alles kevade poole, kui sama tüdruk teiseks aastaks jäi ja kui tuli uus sulane, noor, pikk ja sihvakas poiss – alles siis tekkis ka Vargamäe Eesperes rõõmsam ja lõbusam meeleolu. Oli kuulda vilet ja naeru ning ennatut kilkamist.
Pererahvasse endasse see suurt ei puutunud, kuid neil olid omad asjad, mis lahutasid meeli... |
„Mis sinul viga? Mis sina tahad? Kas ka südaööl ei tohi üksi olla?“
Mari ei vastanud, nuttis ainult kõveras ja köökus sängisamba najal. Liisi suure saladuse oli ta hoopis unustanud. Veel siis, kui Andres juba tule kustutas ja sängi puges, ei liikunud Mari paigast. Ta ärkas alles, kui Andres talle ütles:
„No mis sa va... |
„Kuhu nii ülepeakaela?“ küsis Otstaavel.
„Tuli midagi meelde, pean kohe minema,“ vastas Indrek.
„Aga milleks sa siis tulid?“
„Muidu niisama, läksin mööda, astusin sisse.“
Aga kui Indrek oli uuesti tänaval, tundis ta äkki suurt nälga, nagu oleks kätte jõudnud silmapilk, mil ta harilikult lõunastab. Tõelikult ei olnu... |
Aga siis turgatas talle äkki midagi meelde ja ta ütles peaaegu kuuldavalt:
„Kui Hundipalul ei oleks mitte Tiit ega tema lapsed, vaid mõni Oru Pearu omadega, kas siis oleks see võimalik?“
Nüüd ei olnud Vargamäe Andresel enam valus oletada, et siis oleks see küll võimalik, ta tundis sest oletusest isegi rõõmu. Peaaegu ... |
Niisugune oli praegu seisukord ja Pearu võis tões ja vaimus endale vastu rindu lüüa ning küsida: ons see õigus? Ons see õigus, et minule on antud läbipaistvad kaardid ja Andresele läbipaistmatud? Õigem: ons see õigus, et Andres kavalusega on omad kaardid läbipaistmatuks teinud? Pearu arvates polnud see õigus ja sellepä... |
Saatus tuli oma löögiga üsna varsti, aga ta tuli teisiti kui Indrek oli osanud aimata. Pühade vaheajal saabus telegramm, mis pani kuidagi imelikult kihama kogu maja. Suuremat siin küll kihamas ei olnudki, sest õpilased olid enamasti koju sõitnud, aga ometi tundis Indrek, nagu lööks majas midagi kihama. Veel samal päeva... |
„Härra Pilu vist eksib pisut, sest Euroopa pole mitte kuulsa kirjaniku, vaid selle ilusa naise nimi, kes muutis kreeka kõige kangema jumala härjaks.“
Suurem hulk vaatas kaheldes üksteisele otsa, sest ei saadud õieti jaole, kuidas sellele reageerida, kas viisaka tõsidusega, et oma haridust tõendada, või millegi muuga. ... |
Melesk oli külmast kolikambrist nagu tina tuhka kadunud, justkui poleks teda seal kunagi olnudki. Kui Indrek läks teda peale lõunat otsima, leidis ta eest mitte ainult tühja toa, vaid asjadki enamasti endisel paigal. Ainult rasked raamatukastid seisid seal, kuhu Indrek ja Melesk nad ühisel jõul nihutanud.
Nõnda siis I... |
Järgmisel päeval oli linn nagu palverändureid täis. Ka kõige kaugemaist agulinurkadest rühkisid inimesed, vanad ja noored, terved ja vigased, kuuljad-nägijad ja ka poolpimedad kurdid südalinna poole, sest eile oli paistnud sealt suur valgus ja oli kuulda olnud valjut paugutamist. Kes olid varasemad, need nägid veel tän... |
„Tähendab, peab jala vaksali minema, et kergem oleks peitu pugeda, kui vaja.“
„Mis siis sinul karta on?“ küsis isa nagu arusaamatuses.
„Ei midagi, isa,“ vastas Indrek, „aga kui kõik räägivad, et linnamehed käivad mööda maad ringi ja põletavad mõisasid, siis on ometi iga linnamees kahtlane.“
„Aga sul on ju ometi ema ... |
Vargamäel elati nüüd juba aastate kaupa nõnda, et isegi joodud peeti ilma naaberrahvata. Nõnda olid Mäel ristitud Tiiu ja Kadri ning Orul viimane poeg Jüri. Kummaski talus elati täiesti omaette, nagu poleks teist talu ühisel väljamäel olemaski. Vanad olid selle seisukorraga ammust ajast harjunud. Sauna-Madiski leidis s... |
„Kas hakkas kahju, et Orul käisin, mis?“
„Ei, aga mul hakkas Ellist kahju,“ vastas Tiina lihtsalt.
„Seda ma arvan,“ ütles Ott pilkavalt, „või Ellist kahju! Omal oli kahju.“
Aga sellest ei saanud Tiina aru, nii et Ott pidi seletama:
„Ma oleks pidand meie oma eeskambri aknast sees käima, see on kõik. Teine, keda oota... |
Selline oli tema majandusliku seisukorra tagasein, kui ta tundis äkki suurt nälga ja otsis selle lähemat põhjust. Muidugi, tema kõht oli ju tühi, aga nälga oleks ta pidanud siiski tundma mõni tund hiljem, mil ta harilikult otsis omale midagi hamba alla. Aga ükskõik, täna tahtis ta kaua aja tagant jällegi korraks koeram... |
Nõnda turgutas seltsimees-õpetaja seltsimeest-õpilast matemaatikaga. Aga Indrekuga sündisid kummalised asjad. Hakkab näiteks nõnda: üks kord üks on üks, kaks korda kaks on neli, kaks korda kolm on kuus, kaks korda neli on kaheksa, aga see kaheksa on küljeli, mitte püsti; Indrek näeb selgesti, et kaheksa on küljeli, pär... |
„On siis teile nii tähtjas, et ma nõus oleksin?“
„Ma nii väga tahaks seda,“ vastas Kristi.
„Hea küll,“ ütles Indrek, „siis ma teen seda teie pärast.“
Seda Indrek ütles Kristi arvates väga ilusasti, nii hirmus ilusasti, et ta tahtmatult naeratas, kuigi pisarad said nagu uut hoogu. Ta kuivatas ja kuivatas neid, aga na... |
Jõe ääres heinamaal pidi see õrritamine väga kurvalt lõppema. Seal tuli ujumisest jutt ja Juss hakkas oma ujumisoskusega kiitlema.
„Üle jõe sa ikkagi ei julge ujuda,“ ütles talle Mari.
„Julgen,“ vastas poiss.
„Siit kõige laiemast kohast üle haua?“ näitas tüdruk jõe poole.
„Siit üle haua,“ kinnitas Juss.
„Ei usu, m... |
Äkki Mägar tõusis toolilt, astus Karini juurde ja võttis tal ilma pikemata käe alt kinni, nagu oleksid nad ammuaegsed kaaslased, pöördus temaga pildi ette ja ütles:
„Vaadake, proua, siin on lõpmata palju kirevaid lilli selle nääpsukese keha ümber, sest nõnda tahtsin mina, seni kui teie polnud seda veel näinud. Aga nüü... |
„Oh jaa!“ ohkas proua Meeli südamest, nii et kogu laudkond purskus naerma.
„Näete ja kuulete,“ ütles Sutt ja tõusis lauast, vabandudes ametikohustega.
Naised omasoodu jäädes näppisid juttu siit ja sealt, aga ära minna ei raatsinud ükski niipea, kuigi õhk oli lokaalis vintske, et keeruta kas või köit.
Räägiti viimase... |
Nõnda oli asi Elli arvates, ja kui see oleks olnud tema teha, siis oleks ta seda ka ametivõimudele seletanud, nii et nad oleksid kohe õige otsa peale saanud, nagu Elli ise ütles. Teistel maksis suurt vaeva õnnetule tüdrukule selgeks teha, et kogu tema süüdistus on paljas oletus, mida ei saa millegagi põhjendada, või pe... |
„Onu, sa teed minuga rumalat nalja, nagu oleks ma tõesti pisi tita,“ ütles Elli nüüd ja tema hallidesse silmadesse, mis ta vanaisalt pärinud, ilmus pisut nagu valus ja pelglik helk.
„Eks sa ju minu ja vanaisa kõrval oledki alles tita,“ ütles Indrek.
„Ei taha olla!“ hüüdis Elli.
„Nii see on,“ vastas Indrek, „sina ei ... |
„Kuis nii?!“ hüüdis Karin vastu. „Ma rääkisin ju ainult selleks, et meest pisut kodu külge köita, muidu võib ta jumal teab kuhu minna. Sest niisuke harimata, nagu Tiina, pole kardetav, mõtlesin ma. Lihtsa tüdrukuga ei lähe asi tõsiseks, tema pärast ei hakka mees ometi mind ja lapsi maha jätma. Iseasi, kui Tiina oleks h... |
„Jumala eest, arvasin,“ vastas Voitinski.
„Miljoni eest panen kooli kinni?! Kas teate, mis ma teile ütlen, Ivan Vassiljevitš: teie olete suurem siga kui mina, muidu te oma parimast sõbrast seda ei usuks. Teie olete suurim siga, keda ma kunagi näinud.“
„Jumala eest, suurim, keda te näinud,“ naeris Voitinski kõõksuvalt... |
Sellepärast Kassiaru pooldas mitte põhimõtteliselt, vaid praktiliselt ja taktiliselt — neid sõnu ta toonitas eriliselt — Muulu raba kuivatamist. Muidugi, kõige otstarbekohasem oleks teha mõlemad korraga — süvendada jõgi ja kuivatada Muulu, aga maailmas ei sünni kõik asjad otstarbekohasuse pärast, vaid et… sest et… kuna... |
Juba hakkasid ümberkaudsed tuttavadki Andresele mõistu ja avalikult perenaisest rääkima, sest mis kohapidamine see muidu on, kui pole kodus õiget otsalist, õiget majalukku. Aga Andres tegi, nagu ei mõistaks ta hästi inimeste mõtteid. Kui ta enam kuhugi ei pääsenud, siis lausus ta harilikult:
„Eks ta ole küll, aga täni... |
Kaksikud poisid viidi juba üsna vaikselt maha, sest matuselisi polnud kuigi palju ilmunud. Kassiarul oldi sedavõrd arutud, et ei teatud enam, keda kutsuda, keda mitte. Õnnetus oli suurem, kui isa ja ema mõistus suutis kanda, olgugi et üks oli kaval hobuseparisnik ja teine peaaegu haritud nagu mõni saks.
Kahele paarile... |
„Võitlus! Võitlus mitte elu, vaid surma peale,“ ähib Slopašev.
Aga enne kui ta jõudis need sõnad õieti lõpetada, sündis suur mürin, sest jällegi takerdusid maadlejad millessegi, langesid vastu lauda ja tõukasid paar tooli ümber. Sealt suundusid nad uue hooga vastu kahekordseid voodeid ja suurt kappi, mille otsas asusi... |
„Ei, Juuli, poole koha pärast tulin ma küll Orule, mitte aga Oru aidaukse taha. Orule tulin selleks, et näha, mis tüdrukud need on, kes saavad kaasavaraks pool kohta. Ja kui sind nägin, siis tulin juba aidaukse taha, ilma et oleks põrmugi mõelnud poolele kohale.“
„Aga miks sa siis plehku tahtsid pista, kui ema peale t... |
Aga ometi Indrek ei näidanud seda kirja esimeseks temale, vaid Viljasoole, kes ei pannud teda mikski. Tema luges, muigas, kirtsutas nina ja luges jälle. Viimaks ta ütles:
„Muidugi, mõistan, teie arvate, et nüüd on tõendatud teie heategu ja selle suurus, eks? Aga mis te ütlete minu teo kohta? Te ju teate, mis ma mõtlen... |
Andreses süttis viha. Ta ajas õige piiri sisse, märkis selle vaiadega ning pani hulga kive piiri ja uue peenra kaitseks, mis tuli osalt otseteed Oru kesakünnile. Pearu tuli tehtud tööd vaatama, kui Matu parajasti viimaseid kive uuele peenrale veeretas. Ta hakkas naabri sulase peale karjuma.
„Lõuga, niipalju kui süda k... |
Kristi tundis seda korda lapsest saadik. Ta oli oma vanematega sagedasti korterit vahetanud, aga valitsev kord polnud muutunud. Sellepärast ta leiutaski oma väikse kavaluse. Kogu majarahvas teadis, isegi majaprouale endale oli kõrva puutunud, et Lohu naisterahvas üürinud küll oma teise toa kellelegi noorhärrale, aga va... |
Lepiku alt jõkke, Jõessaarte vahelt läbi, jooksis vana piirikraav, mille naabrid alguses kahasse olid kaevanud ja milles Pearu millalgi vett paisutas. Kraav ise oli juba peaaegu kokku vajunud ja teda puhastada polnud kellelgi mõttesse tulnud. Ühele poole kaldale laotud kraavivall oli aga kõrge ja tugev ning seda mööda ... |
„Võta mind kaasa,“ palus Ants, „ma tahan näha, kudas vesi õige lõikab, kui tammi änam ees põle.“
„Sa pidid ju minema isaga aeda tegema,“ vastas Andres.
„Mis sest,“ ütles Ants, „eks isa lähe siis üksi.“
„Aga mis pärast saab?“
„Saagu mis tahes,“ vastas Ants, „aga ma tahaks näha, kudas sina seda tammi lõhud ja kudas v... |
Niisugune oli see loomulik põhjus, mis tegi kõik saunaeided kirikumõisas kutsutud külalisteks, ja harva lahkusid nad sealt, ilma et õpetajaproua neile midagi pihku poleks pistnud. Eitede kaudu tundis õpetajaproua vähemalt poolt kihelkonda nimepidi ja mäletas nende elu ning olu. Proua andis saadud teated õpetajale endal... |
Kogu see asi tuli ainuüksi kalli jõuluõhtu pärast, seda mõistis Vargamäe Andres väga hästi. Sest oleks niisugune toaahju kütmine sündinud mõnel muul laupäeval, siis poleks keegi ahju hõõguvate sütega üksi jätnud ja tagakambri lugema ning laulma läinud.
Muul õhtul oleksid lapsed kodus olnud ja nemad oleksid tingimata h... |
„Miks sa nii hirmus karjud?“ küsis Sillamäe Joosualt. „Ma kuulen ju vähemaltki…“
„Sa ise karjud veel hullemalt!“ hüüdis Joosua vastu.
„Ei,“ vastas see, end rahule sundides. „Hea küll, kui meie sulle ei meeldi, siis ütleme teie…“
„Käi kuradile oma meie ja teiega,“ vastas Joosua.
„Noh, siis nemad,“ ajas Sillamäe nagu... |
Ometi ei sündinud see nõnda, vaid pisut teisiti, sest mõne päeva pärast pidas Tigapuu järgmise kõne:
„Poisid, kas teate, mis on patronaadiõigus? Ei tea? Muidugi, teie elate ju pimeduses. Koolipoisid elavad pimeduses! Aga nemad peavad elama valguses, sest kool on valgus. Patronaadiõigus on niisugune õigus, et mõisnik v... |
Kui peopäev juba lähedale jõudis ja ikkagi otsusele ei saadud, kas peab lahkumisel kõnelema puhast ja kibedat tõtt või peab teda segama magusa valega, siis valiti kaheliikmeline komisjon ehk saatkond, kes pidi minema härra Koovi arvamust kuulama. See oli seda soovitavam juba sellepärastki, et ka teistel aastatel oli kä... |
„Kui ta minu pärast seda teeb, siis mina talle veel kõriorilaid mängin,“ ähvardas sulane.
Aga Pearule oli ükskõik, millega naabri sulane teda tagaselja ähvardas, see teda tema tegevuses ja „rehnutipidamises“ ei eksitanud. Tema oli peremees, kohaomanik ja võis oma maa peal teha, mis tahtis: paisutas mõnes paigas vett, ... |
Peale vabaduse ja õiguste seletamise, mis toimus enampakkumisi, oli veel kaks küsimust, mis hoidsid avaliku arvamise ja rahva meeleolu pinevil, esiteks: kes oli suures tapmises süüdi, teiste sõnadega, kes oli tapja? ja teiseks: kuidas matta tapaohvrid?
Alguses näis nõnda, et esimene neist küsimusist on lihtsam ja tein... |
Aga sel ilusal sügispühapäeval teda ei olnud ja sellepärast istusid suured ja rikkad lukkude ja riivide taga ning vaatasid, kas sõjariistad korras, nagu varitseks keegi vahetpidamata, et aga murda kuhugi sisse. Ometi polnud vaestel aega mõelda sissemurdmisele, sest nemad tõttasid linnast välja koosolekule, kus pidid kõ... |
Välimuselt oli Taar lüheldane ja matsakas, värske näovärviga, elavate ja lapselikult heledate ning süütute siniste silmadega, mis aina nagu naeratasid. Laulda võis ta hommikust õhtuni, ja kui kõrvenurga poisid, eriti aga tüdrukud ja noorikud, isamaalisi laule oskasid, siis võlgnesid nad selle eest tänu ainuüksi Taarile... |
Jah, võib-olla et Tiina kätki juures midagi selletaolist oli sündinud. Aga kui see tõesti nõnda sündis, siis pidi see küll väga vara olema, sest Tiina ise ei tea sellest midagi. Lihtsalt ei mäleta! Sellepärast ei murra ta nende küsimuste kallal oma pead, vaid katsub palja headusega maailmas läbi saada, sest et tal esio... |
Neid sõnu kartis Sass oma naise ja laste pärast ja sellepärast võttiski ta vana äiapapa ettepaneku peaaegu kõhklemata vastu. Ainuke, kes valutas oma südant, oli Maret, sest tema teadis kõige paremini, mis tähendas minna isakoju. Tema nuttiski mitu head peatäit, aga see ei muutnud asja — Sass jäi oma otsuses kindlaks. N... |
„Noh, tösserdagu ta siis pealegi, kui süda kutsub,“ lausus Sass nüüd.
„Setu tal lõbu veel jäänd,“ arvas Maret.
Nõnda siis tegi vana Andres võib-olla esimest korda oma elus puhttühja tööd, isegi kahjulikku tööd, sest teised pidid seda varsti lõhkuma, mis tema suuri vaevu teinud. Aga võib-olla kui ta ise oleks seda tea... |
Nagu hiljem selgus, see vaikne, kõhetu nosija, kel pehme pilk ja nõrk kõlatu hääl, armastas ajaloos aina suuri ja vägevaid sündmusi, hävitavaid pöördepunktilisi kokkupõrkeid, halastamatuid rünnakuid. Lahinguid kirjeldades tõmbusid tema väikesed, kondised käed rusikasse ja need surus ta siis pikkamisi kokku, nagu peaks ... |
Ta härdus ise oma sõnust ja nuuksus kummuli laual. Kui nüüd oleks jumal käe tema õlale pannud ja öelnud: „Noormees, ma äratan kõik surnud tähed ellu, ma annan maakerale kõik tema saurused tagasi, ainult et sa mind usuksid,“ siis oleks Indrek talle vististi vastanud: „Armas jumal, mis teen ma sinu tähtede ja saurustega,... |
Sellest kõigest Vesiroos järeldas paratamatult, et ilmalikke ja ajalikke asju saab muuta, igavesi ja surematuid mitte. Keha võib kokku suruda, hinge ja vaimu mitte. Neile peab jätma nende suuruse ja ulatuse, sest nõnda on vististi jumal seda seadnud. Ja muidugi, just jumal! Sest kui oleks võimalik kokku suruda inimese ... |
Niisugune oli sauna-Madise kõne Liisiga, kui see käis teda tema eide peres tööl olles aitamas ja kohendamas, nagu aitaks ja kohendaks ta oma isa. Aga temal oli oma kõnega kaks suurt häda: ta tahtis teda väga pidada ja tahtis teda viimaks ka lõpetada. Ometi oli nii see kui ka teine niivõrd raske, sest kõne algamiseks pu... |
Tiina jutustas ja seletas kogu asja nii lihtsalt ning kuidagi kohtlaselt ja naljakalt, et ta võitis Mareti südame kohe. Samuti ta meeldis Ellile, kes käis salajas emale peale, et see Tiina ära kaupleks. Aga Maret ei tahtnud seda ometi muidu teha, kui mõtles enne Sassiga aru pidada, sest suvine tegemine puutub rohkem vä... |
Kestsid päikesepaistesed talvised päevad ja tuhandetähised ööd. Lõunaajal tilkusid juba päikesepoolsed katuseräästad, nii et veest sai kuke juua. Õhtupoole kasvasid tilgete asemele pikad, halkjad ja läbipaistvad purikad, alt peened, pealt jämedad, nagu oleksid nad eriline tõug heledaid porgandeid, mis juurduvad õhus. A... |
Teda piinas üks mõte, üks tundmus, millest oli raske vabaneda: kõik, mis ilmas ilusat ja suurt, on minevikus. Ilus ja suur on surnud. Suured ja ilusad ajad on möödas. Tema on pisut hilja linna tulnud, nagu ta saabus pisut hilja Vargamäelegi. Ja korduvalt kerkis küsimus: kas siis nüüd pole enam midagi suurt ja ilusat? O... |
Niisugust pöörast puudust pidid noil päevil kannatama rikkad vaeste pärast, kes olid oma ahnuses eneste kätte kiskunud kõik need vooruslikud tundmused. Oli arusaadav, kui ilma jäeti need, kes olid tapnud või kes olid käskinud tappa, sest neil poleks praegu niikuinii aega leidunud ükskõik millise kaastundmusega jännata,... |
Vanamees istus kuhugi pakule. Ka teised võtsid tema ümber aset ja ootasid vaikides kasakate möödumist. Kui see sündinud, küsis keegi öövahilt:
„Kas ei ole siin redelit?“
Ei, redelit ei olnud, aga selle asemel leidus mingisugune pukk, millelt sai kerge vaevaga plangule. Nõnda kadusid mehed üksteise järele ööpimedusse.... |
„Nii see on,“ lausus Pearu nukralt, „pererahvas ise lepib, aga koer ei lepi.“
Lärmas teine maad ja taevad kokku ja istus viimaks perenaise juurde, kes vokki sõtkus.
„Vuatan ja vuatan,“ rääkis Pearu, „ratas käib, nii et pulki ei näegi. Ja ikka ühe jalaga, ühe jalaga… Minu eit sõtkub kahe jalaga, vokk teeb ikka sorr, s... |
„Kas te usute hingeõnnistust?“ küsis Kristi, kui oli lugenud kirjalõppu mitu korda.
„Miks te seda küsite?“ vastas Indrek üllatatult.
„Sellepärast, et ema muretseb nii väga minu hingeõnnistuse eest ja ütleb alati, et mina ei tee midagi, mis võiks mulle õnnistust tuua. Oleks minul ometi ka mõni niisuke kiri, siis saaks... |
„Ei rääkind,“ ütles Indrek.
„Mis ta tegi rahvale?“
„Õige! Ta valetas. Mooses valetas rahvale. Aga kellel oli sellest kasu? Kas Jehooval seal ülal Siinail, kus ainult tuli ja suits? Kas oli Jehooval sellest kasu?“
„Ei olnud. Sest mis oleks Jehoova kuldvasikaga seal ülal teinud, sest seal polnud ainustki heebreameest,... |
„Ma palun mitte tapmisest rääkida,“ lausus Karin.
„Aga kuidas siis saab loomanahku värvida, kui ei tapa?“ küsis proua Meeli.
„Teil on täiesti õigus,“ ütles Mägar. „Inimest võib elusalt värvida, aga looma ei saa, sest temal pole aru. Loom ei mõista, et värv on igavikupasun. Ainult ühes tuleb ka inimesel arust puudu: t... |
Indrek on ilmas rohkem käinud ja näinud kui tema, aga kas oskab temagi Andresele vastata, nii et see seda õieti mõistaks, mis on õige, mis kõver? Ei oska. Ja kuigi ta oskaks, siis Andres ei saaks aru, sest jumal segas Paabeli torni juures inimeste keeled ja meeled, nii et vanemad ei mõista lapsi ega lapsed vanemaid, ka... |
Ja Indrekul tuli meelde üks vana põline Vargamäe hobune, kelle jalad jäid hoopis kangeks ja kelle hambad ei purenud enam heinu, vaid keerutasid ainult sigareid, nagu öeldi. Tõusis küsimus, mis temaga teha, kas koorimiseks müüa või ise tema eluküünal kustutada, et ei saaks teda enam võõrad käed piinata ja vaevata. Kogu ... |
End of preview. Expand in Data Studio
README.md exists but content is empty.
- Downloads last month
- 66